Lõpetuseks üks ilupilt. Eelmise aasta (2020) viimastel kuudel sai esimesed käivitusedki tehtud. Algul oli igasuguseid probleeme karburaatoritega ning vasest silindrikaane tihendid ei tahtnud kuidagi ilma põletamata pidada.
Käivitushoova käik on ikka vanadel emmilistel naeruväärselt väike. Alati on käivitamisel tunne, et natuke kõvem löök oleks edukamalt mootori käivitanud.
Õhukulumõõturiga sai veel enam-vähem karburaatorid sünkrooni ka pandud ning lugematul hulgal proovikäivitusi tehtud. Nüüd tahaks juba kevadet ja ka sõitu proovida, kuigi palju pisiasju on veel lõpetamata
2021. aastal teiste projektide tõttu väga palju aega K-750-ga tegelemiseks ei jäänud. Peamisel tegelesin pisiprobleemide ja muude lastehaiguste ravimisega. Mootori poole pealt oli nii, et käivitus küllaltki kehvasti ja käik polnud päris puhas, aga panin selle värske mootori süüks.
2022 suvel maadlesin huvitava probleemiga - kardaan liiga lühike ehk veokahvel ulatus liidalt napilt veomuhvi. Sai mõõdetud erinevad kardaane, erinevatel isenditel ja kõik olid eranditult samas mõõdus. Kahtlusaluseks jäi tehasest liialt pikana sündinud tagakiige, mille soetasin kui uue tehaseosa. Probleemi leevenduseks sai treitud sinna roostevabast terasest vahepuks, mis positsioneeris kahvli muhvile ligemale.
2022 augutiks olin juba jõudnud terve rea "kvaliteetseid" kummidetaile välja vahetada, sh istmed. Üldjoontes sõitsin kokku 60 km, tehes seejuures erinevaid seadistusi nii karburaatoritele kui ka süütele. Hooaja lõpus hakkasin juba rahule jääma ja pärast viimast karburaatorite sünkroniseerimist ja segu seadmist käis mootor oluliselt paremini. Läksin siis pikemale tiirule ja kuskil 16. km paiku hakkas nagu mootor "pooma". Lahutasin kiirelt siduri, andsin korra gaasi ja lasin mootoril tühikäigule minna. Ja nagu kiuste kostis paremast silindrist huvitavat kolinat. Sõitsin rahulikult koju tagasi, võtsin silindripea maha ja nentisin fakti, et jah, jooksis kinni. Peale seda kadus motivatsioon ja jätsin tsikli katte alla seisma...