Ma tahaksin terminoloogia koha pealt kommenteerida...
Kõigepealt,
puitkere, see vist ei ole meie kontekstis päris õige. Nimelt, valmistati ka puitkerega autosid. Aga need olid pisut teised, kui need, millest siin juttu on. Puitkerega auto valmistatigi täispuidust, võibolla mingi osa liimitud vineerist. Vooliti välja ja värviti, või kaeti mingi kattega. Võibolla kunagi nahaga? Tänapäeval olen näinud küll kunstnahaga kaetud puitkeret. Mul on kuskil isegi pildid, aga praegu ei ole aega otsida.
Tõllaehitajad, kes teadupärast olid ka esimesed autokerede valmistajad, kasutasid natuke teistsugust tehnikat. Nimelt valmistati täispuidust kere karkass, või sõrestik. See karkass andis kerele vajaliku jäikuse. Selle peale valmistati ühekordsest, tavaliselt umbes millimeetrisest teraslehest katteplekid. Need plekid kinnitati karkassi külge naeltega.
Ma ei tea, kas sellise kere nimetus on
sindelkere? Aga seda nime kuulsin vist esmakordselt Peeter Sarevetilt ja see nimetus on nagu käibele jäänud.
Üks näide Amilcar-i kere karkassist:
Õige restaureerimise käik võikski olla selline, et kõigepealt taastatakse see puitkarkass ja siis kinnitatakse sinna peale plekk.
Häda on aga selles, et kui see puikarkass on nii halvas seisus, et eeskujusid enam ei ole, siis mille järgi seda karkassi teha? Tehases olid omal ajal ilmselt sabloonid. Praegu võivad sellised kujusabloonid olla ainult nendel, kes restaureerivad samasuguseid autokeresid mitu tükki... Näiteks A. Rode töökojas Riias on Mercedes Benz 320A kabriolettidele palju igasuguseid eeskujusid olemas. Aga kui taastatav kere on sinu jaoks ainuke! Kust siis eeskuju leida? Mina olen kasutanud sellist võtet, et püüan taastada välispinna järgi kattepleki ja sinna sisse siis sobitan puitkarkassi tükid. See eeldab muidugi väga pikka puidu sobitamise protsessi, lihvimist ja passitamist! Seepärast ei saa selle meetodi juures plekki naeltega kinnitada. Neid ei saa ju jälle välja kiskuda. Olen kinnitamiseks kasutanud kruvisid. Tahtmise korral saab need lõpuks ju ka naeltega asendada.
Ilmselt just seetõttu, et naelu uuesti lahti ei võeta, on ka paljudel juhtudel puidu tagune plekk värvimata! Lugesid õigesti. 70 ... 80 aasta vanusel autokerel on kereplekk mõnedest kohtadest värvimata. Kusjuures väga hästi säilunud! Ilmselt on selle üks põhjuseid ka vana-aegse materjali teistsugune koostis. Tänapäeva materjal on paremini töödeldav (plekk venib paremini), aga on palju kergemini korrodeeruv.
Kodumaistes puiduliikidest. Olen ka ise saarele mõelnud. Aga peale targematega konsulteerimist ja puidupoes materjaliga tutvumist jäin pöögi juurde.
Kruviaukude plommimisest. Miks kooniline ava? Seda on lihtsam täita. Silindrilise ava puhul peavad ava ja plommi mõõdud hästi sobima. Ka kipub liim punni sisselöömist takistama. Koonilise punni puhul lööd plommi siise nii sügavale kui läheb ja puit on tihedalt kogu ava täitnud.
Praegu on saada ka nö. paisuvaid puiduliime, mis täidavad kuivades kõik tühimikud. Neid soovitatakse just igasuguse puidu parandamise juures kasutada. Võin enda kogemusest öelda, et hoiab hästi kinni küll! Ainult lahtivõtmine on väga keeruline, kui seda peaks vaja olema.
PS.
Meil on vanatehnikainimeste seas ka elukutselisi puidurestauraatoreid olemas. Ma ei tea, kas nad sõna võtta soovivad, aga ma räägin mõnega.