Mootorratta taastamine?
Mootorratta taastamine?
NSU250 OSL
Viimati muutis GjaP, 16 Jaanuar E, 2012 18:29, muudetud 2 korda kokku.
Eks see raha sõltub kõige rohkem kui korda saada tahad.
Kui ikka tahad nii et miski ei loksu ja kõik nii nagu uuel, siis kippuab numbrid uffose minema. ok välja arvatud kui just toorik ei ole ideaalses korras.
Kahtlen et suht kekmiselt teha siis iga ratas läheb vähemalt 25K maksma.
Tavaliselt ilmselt veel rohkem, vähemalt minu R35 puhul küll - raha läheb nagu mutiauku.
Aga asja juures oluline see, kes ei alusta see kaa ei lõpeta kunagi.
Ei pea ju kohe 1 aastaga kiiruga tegema ...
Kui ikka tahad nii et miski ei loksu ja kõik nii nagu uuel, siis kippuab numbrid uffose minema. ok välja arvatud kui just toorik ei ole ideaalses korras.
Kahtlen et suht kekmiselt teha siis iga ratas läheb vähemalt 25K maksma.
Tavaliselt ilmselt veel rohkem, vähemalt minu R35 puhul küll - raha läheb nagu mutiauku.
Aga asja juures oluline see, kes ei alusta see kaa ei lõpeta kunagi.
Ei pea ju kohe 1 aastaga kiiruga tegema ...
Siin foorumis on projektide alafoorumis olemas Motoristi 250 ccm WH NSU taastamise (algus)lugu
http://www.vanatehnika.ee/modules.php?n ... forum&f=33
Tema on selle ala spetsialist, pikka taastamist proovivad ka mõned teised teha, ka väljapoole, st teisele inimesele.
Kui tehnikaga sinapeal ei ole, mis tast siis üldse lasta taastada? Et oleks ilus vaadata? Taastamise peale läheb reeglina rohkem vahendeid kui pärast tulemust müües saab. Mina ka ei ole tehnikaga sinapeal, isegi teietamisega raske, aga ikka teen nägu, nagu sehkendaks ka midagi.
Konkreetse taastamise maksumus sõltub veidi ikka sellest ka,millest hakatakse taastama, mis seisus algmaterjal on. WH masinatega on mõneti kergem kroomi vähesuse tõttu, samas lgp. Motoristil on probleem just WH NSU-del kasutatud matt-kroomitud detailide taastamisega.
Eks perfektsionistidel ja maksimalistidel läheb ka asi kallimaks kui tavainimesel.
Siia käiks nüüd tavaliselt karm nõudmine piltide järgi, mina aga ei nõua, mina olen neid NSU-sid enne ka näinud. Aga kas on ikka militaarratas, äkki on lihtsalt kollaseks värvitud?
Ah-jaa, suhteliselt levinud, ei mäleta peast hetkel - palju neid toodeti. 251 OSL toodeti ka peale sõda, see hõlbustab ka mõningate varuosade leidmist Saksamaalt. Eestis on WH mudeleid mitmeid, igatahes üle viie ka kindlasti rohkemgi.
http://www.vanatehnika.ee/modules.php?n ... forum&f=33
Tema on selle ala spetsialist, pikka taastamist proovivad ka mõned teised teha, ka väljapoole, st teisele inimesele.
Kui tehnikaga sinapeal ei ole, mis tast siis üldse lasta taastada? Et oleks ilus vaadata? Taastamise peale läheb reeglina rohkem vahendeid kui pärast tulemust müües saab. Mina ka ei ole tehnikaga sinapeal, isegi teietamisega raske, aga ikka teen nägu, nagu sehkendaks ka midagi.
Konkreetse taastamise maksumus sõltub veidi ikka sellest ka,millest hakatakse taastama, mis seisus algmaterjal on. WH masinatega on mõneti kergem kroomi vähesuse tõttu, samas lgp. Motoristil on probleem just WH NSU-del kasutatud matt-kroomitud detailide taastamisega.
Eks perfektsionistidel ja maksimalistidel läheb ka asi kallimaks kui tavainimesel.
Siia käiks nüüd tavaliselt karm nõudmine piltide järgi, mina aga ei nõua, mina olen neid NSU-sid enne ka näinud. Aga kas on ikka militaarratas, äkki on lihtsalt kollaseks värvitud?
Ah-jaa, suhteliselt levinud, ei mäleta peast hetkel - palju neid toodeti. 251 OSL toodeti ka peale sõda, see hõlbustab ka mõningate varuosade leidmist Saksamaalt. Eestis on WH mudeleid mitmeid, igatahes üle viie ka kindlasti rohkemgi.
Auto-moto foorumis on täna teema/pakkumine - aitan taastada vanu mootorrattaid vms. Pakkuja on kasutaja Unicman, kes peaks ka siin foorumis tegev olema. Arvan, et tema eriti p.... lohku kliendil ei tõmba, muidugi tuleks asja arendada tasa ja targu, uurida võimalusi jne. Eks tuleb ka teemale vastuseid. Unicman tegutseb Lääne- Virumaal, see vihjeks.
Selle taastada laskmisega on mitmed mehed valusalt näppu lõiganud ka. Üldiselt oleks õigem ja odavam ise "projektijuhina" tegutseda, muidugi kui endal selle protsessi vastu erilist huvi ei ole ja rahalisi võimalusi on (nagu paistab ivx-l olevat ), siis võib ka asja täielikult kellegi teise usaldusväärse mehe kätte anda. Mõned tõsised huvilised lasevad ka Läti spetsialistidel omi"projekte" juhtida, tehes küll "projektijuhi juhtimise tööd".
Selle taastada laskmisega on mitmed mehed valusalt näppu lõiganud ka. Üldiselt oleks õigem ja odavam ise "projektijuhina" tegutseda, muidugi kui endal selle protsessi vastu erilist huvi ei ole ja rahalisi võimalusi on (nagu paistab ivx-l olevat
), siis võib ka asja täielikult kellegi teise usaldusväärse mehe kätte anda. Mõned tõsised huvilised lasevad ka Läti spetsialistidel omi"projekte" juhtida, tehes küll "projektijuhi juhtimise tööd".alati oodatud pakkumised Walter/Villiers 350 35a. kirjandusele ja varuosadele.<br>Otsin inimest kes remondiks Villiersi mootori väntvõlli.<br>http://album.ee/album/543037/50257025<br>
Kui soovid lasta taastada, et oleks ilus vaadata, siis väga kalliks ei tohiks minna. Kui sõitvat ratast tegema hakata, et saaks ka mõned sõidud teha ja kokkutulekutel käia, siis läheb oluliselt rohkem.
Müüma ei soovitaks ma sul rutata, seda jõuad alati teha. Kui otsustad asjaga jätkata, siis kõigepealt tuleks ennast antud valdkonnas harima hakata ja leida inimesi, kellel on samasugust tehnikat. Euroopas on rida firmasid, kes toodavad antud masinale pea kõike replika varuosasid. Lisaks on erinevaid kanaleid pidi võimalik hankida originaalvaruosasid. Ei pea olema Edison, et kruvida leitud detailid külge. Erinevalt tänapäeva Yamahadele ja Hondadele on tolle ajastu masinatele võimalik saada detailseid detailikatalooge, mille abil on suhteliselt kerge masinat komplekteerida. Ei maksa lasta hirmutada end tv sarjadest nagu Orange County Choppers jt, kus motikas nädalaga valmis ehitatakse. Tean inimesi, kes on ehitanud üle kümne aasta ja kauem ja ikka pole valmis. Elavaks näiteks on vanatehnik "kass"
Taastamisel on töid, mida pole võimalik teha omamata vajalikke tööpinke või tööriistu, nagu klappide freesimine, pukside treimine kuni värvimiseni välja. Hind tuleb kõvasti odavam, kui teed vahepealsed lihtsamad tööd ise ära ja keerulisemad ostad sisse. Isetegemisel, ka osalisel, hindad lõpptulemust kindlasti rohkem.
Müüma ei soovitaks ma sul rutata, seda jõuad alati teha. Kui otsustad asjaga jätkata, siis kõigepealt tuleks ennast antud valdkonnas harima hakata ja leida inimesi, kellel on samasugust tehnikat. Euroopas on rida firmasid, kes toodavad antud masinale pea kõike replika varuosasid. Lisaks on erinevaid kanaleid pidi võimalik hankida originaalvaruosasid. Ei pea olema Edison, et kruvida leitud detailid külge. Erinevalt tänapäeva Yamahadele ja Hondadele on tolle ajastu masinatele võimalik saada detailseid detailikatalooge, mille abil on suhteliselt kerge masinat komplekteerida. Ei maksa lasta hirmutada end tv sarjadest nagu Orange County Choppers jt, kus motikas nädalaga valmis ehitatakse. Tean inimesi, kes on ehitanud üle kümne aasta ja kauem ja ikka pole valmis. Elavaks näiteks on vanatehnik "kass"
Taastamisel on töid, mida pole võimalik teha omamata vajalikke tööpinke või tööriistu, nagu klappide freesimine, pukside treimine kuni värvimiseni välja. Hind tuleb kõvasti odavam, kui teed vahepealsed lihtsamad tööd ise ära ja keerulisemad ostad sisse. Isetegemisel, ka osalisel, hindad lõpptulemust kindlasti rohkem.
-
Autorestauraator
- VVK liige
- Postitusi: 3026
- Liitunud: 01 Märts L, 2008 00:00
- Asukoht: Tallinn, Merivälja
- Kontakt:
Kassi jutt jumala õige!
Et asja veelgi segasemaks ajada, toon lõigu oma mõttearendusest:
Kui vanaraua "viirus" on ikka nii kõvasti sees, et öösel enam rahulikult magada ei saa, siis tuleks kõigepealt mitte autot ostma tõtata, vaid enne endale põhjalikult selgeks teha, mida sa tegelikult soovid? Minu tähelepanekute järgi on vana-auto harrastajaid vähemalt kolme liiki.
Esimene on selline, nagu lääne-maailmas suurem enamus harrastajatest, jõukam rahvas, kes ostab endale valmis "mänguasja". Tal peab kindlasti olema korralik garaa¸, mis sageli näeb välja nagu meie elutuba. Seal siis silitatakse oma "sõpra", näidatakse teistele, juuakse sõpradega õlut, suviti käiakse näitustel ja kokkutulekutel.
Teine liik on selline, kellel elus nii hästi läinud ei ole. "Viirus" aga on ikka väga tugevalt kallal. Siis muretsetakse endale mingi vana "risu" (vabandan), seda ka kuskil õieti hoida ei ole, töötuba puudub, või ollakse kellegi "allüürnik". Tihti on neid "vanakesi" või nende järelejäänud osi üsna palju. Mõnedel annab see harrastus koguni päris korraliku prügimäe mõõdu välja. Olen tähele pannud, et selle liigi tüüpiline esindaja midagi väga ilusat valmis ei tee, see-eest armastab teiste "viirusekandjatega" koos käia ja tulevikuplaane heietada, ühesõnaga seltskonnainimene.
Kolmanda liigi esindajad on sellised, kes saavad oma kirge rahuldada ainult töötoas. Mõned on vaiksemad ja teistega ei suhtle. Nende uhketest masinatest kuuleme ainult kuulujuttude järgi. Mõni eriti ustav võitluskaaslane on siiski näinud ka!
Osad siiski suhtlevad ka teiste "haigetega", toovad oma loomingu suvistele üritustele imetlemiseks. Mõned kasutavad koguni suveautona.
Muidugi võib neid liike ja alaliike veel olla. Nad võivad omavahel kuidagi kombineeruda ka, igaljuhul on vaja endale selgeks teha, kuhu liiki sa kuulud, või kuuluda tahaksid. Teiste sõnadega: millist vanasõidukit sa endale sooviksid. Kui tunned, et sa "kolmandasse liiki" ei kuulu, siis tuleb muretseda võimalikult heas seisukorras masin, sellega on muret vähem.
Et asja veelgi segasemaks ajada, toon lõigu oma mõttearendusest:
Kui vanaraua "viirus" on ikka nii kõvasti sees, et öösel enam rahulikult magada ei saa, siis tuleks kõigepealt mitte autot ostma tõtata, vaid enne endale põhjalikult selgeks teha, mida sa tegelikult soovid? Minu tähelepanekute järgi on vana-auto harrastajaid vähemalt kolme liiki.
Esimene on selline, nagu lääne-maailmas suurem enamus harrastajatest, jõukam rahvas, kes ostab endale valmis "mänguasja". Tal peab kindlasti olema korralik garaa¸, mis sageli näeb välja nagu meie elutuba. Seal siis silitatakse oma "sõpra", näidatakse teistele, juuakse sõpradega õlut, suviti käiakse näitustel ja kokkutulekutel.
Teine liik on selline, kellel elus nii hästi läinud ei ole. "Viirus" aga on ikka väga tugevalt kallal. Siis muretsetakse endale mingi vana "risu" (vabandan), seda ka kuskil õieti hoida ei ole, töötuba puudub, või ollakse kellegi "allüürnik". Tihti on neid "vanakesi" või nende järelejäänud osi üsna palju. Mõnedel annab see harrastus koguni päris korraliku prügimäe mõõdu välja. Olen tähele pannud, et selle liigi tüüpiline esindaja midagi väga ilusat valmis ei tee, see-eest armastab teiste "viirusekandjatega" koos käia ja tulevikuplaane heietada, ühesõnaga seltskonnainimene.
Kolmanda liigi esindajad on sellised, kes saavad oma kirge rahuldada ainult töötoas. Mõned on vaiksemad ja teistega ei suhtle. Nende uhketest masinatest kuuleme ainult kuulujuttude järgi. Mõni eriti ustav võitluskaaslane on siiski näinud ka!
Osad siiski suhtlevad ka teiste "haigetega", toovad oma loomingu suvistele üritustele imetlemiseks. Mõned kasutavad koguni suveautona.
Muidugi võib neid liike ja alaliike veel olla. Nad võivad omavahel kuidagi kombineeruda ka, igaljuhul on vaja endale selgeks teha, kuhu liiki sa kuulud, või kuuluda tahaksid. Teiste sõnadega: millist vanasõidukit sa endale sooviksid. Kui tunned, et sa "kolmandasse liiki" ei kuulu, siis tuleb muretseda võimalikult heas seisukorras masin, sellega on muret vähem.