Kas elukutseline saab vanatehnikahuvilisega kuuluda ühte...

[Autorestauraator]

Varavamehaanik kirjutas:

"Ja järgmist küsimust loe kolm korda - kas teenuse pakkuja saab vanatehnikahuvilisega kuuluda ühte klubisse ja arutada maailma asju?"


Vot nii! See "haak" tuli mulle küll täiesti ootamatult. Ausalt tunnistades ei ole ma sellele asjale kunagi tulnud.
Kolm korda lugeda ka vaja ei olnud, sain juba esimesest korrast aru: Märt, pane parem suu kinni!

Ma väga tõsiselt mõtlen selle üle. Seda küsimust võiks ju ka teistpidi esitada:
"Kas proffessionaalne vanatehnikataastaja ja vanatehnikahuviline võiksid kuuluda ühte klubisse?"

Vt. VVK asutajaliikmed: http://www.vanatehnika.ee/modules.php?n ... topic&t=76

[oldmoped]

Meil siiani palju kümneid aastaid levinud ja paljude vanakoolimeeste arvates siiani ainuõigeks võimaluseks peetud olukorda, et ainus ja õige vanatehnikahuviline on see, kes on lukksepp-keevitaja-maaler-sadulsepp ja peab kogu oma maisnapargi olema oma väikeste kätega ise üles ehitanud ja ujumisükste väel puukuuris kastesel hommikul nitrovärviga värvinud, ei ole eelpool kirjeldatud situatsioonis küll mingit vastuolu näha - ühed tavotiööbikud kõik.

See, et mõnel on suuremad tahtmised ja võimalused masinaid omada aga ei ole peast lukksepp-keevitajad ja/või on nende aeg niipalju väärtuslik, et mõistlikum on masinaid valmis kujul osta või taastamine "võtmed kätte" või siis osaprotsessina tellida, on suhteliselt hiline nähtus ja samas igati loogiline asjde areng. Mittekeegi ei hakka ju vanatehnikat selle järgi hindama ega arva, et masina väärtus sellest muutuks, kas selle omanik on igapäevaselt tööajal kokk, pankur või IT-mees. Kõik nad võivad ilusti ühel üritusel koos oma masinatega olla ja klubis ühe laua taga istuda.
Miks peaks siis olema teistmoodi seljuhul, kui inimene teenib omale sisetulekuallika vanu masinaid remontides. Töö on töö ja hobi on hobi ning neid ei saa ühte patta panna. Mõni sõidukite restaureerija kogub tööst vabal ajal marke, mõni joob viina, mõni käib matkamas, mõni aga tegeleb oma isikliku vanatehnikaga.

[Varavamehaanik]

Kolm korda lugeda ka vaja ei olnud, sain juba esimesest korrast aru: Märt, pane parem suu kinni!

Ma väga tõsiselt mõtlen selle üle.

Mina ka. Siia ka üks Jaani tsitaat teisest foorumist:

ian
Postitan Harva
Postitusi: 42
Liitunud: Oct 2004
Maine: 0

RE: Vanasõidukite Suursõit 2010
Tere mehed.
Kõik see saateautode teema on üks pulli s..t,las inimesed sõidavad kuda tahavad.Mulle tundub isiklikult,nii tundub mulle,on sm.Väraval hoopis mure oma vastvalmiva autobusse täitumise pärast.Samas imetlen seda müügistrateegiat.

Katsuge olla.
Jaan Tsiklitallist.
Kui see tundus mulle alguses lihtsalt nokkimisena minu aadressil, siis veidi ümbermõelnuna tuleb tõdeda selles vaatenurgas suuremat tõde kui minu varasemas käitumises.
Ka ise enda igapäevast tegevust analüüsides saan aru, et otsustaja ei saa olla sama toiduahela üks lüli. Otsused võivad tulla küll õiged, sest mingi asjadest arusaamine ja proffessionaalsus on olemas asjaga tegelejatel, kuid kõiki otsuseid võidakse tõlgendada nii, et see ei vii elu kuigi palju kiiremini paremaks. Kõikidel otsustel tunduvad olema mingid seletamatud tagamaad ja kahtlane maitse.

Mulle pakub hetkel rohkem huvi sulase roll, või vähemalt pakub see mulle oluliselt suuremaid väljakutseid ja võimalusi kui istuda otsustajate ja vanatehnika omanikega ühe laua taga.

[oldmoped]

Kui korruptsiooniteema juba mängu tuua, siis ei saa ühtegi tavainimeste vanatehnikaklubisse ja veelvähem juhatusse kuuluda mitteükski isik, kes on seotud metallitöötlemisseadmete ja tööriistade hulgi või jaemüügiga, maalritarvete ja värvidega, autokeemia, varuosade, kütuste või õlidega. Ametikohtadest on vastunäidustatud remondiluksepp, pleksepp, keevitaja, värval, sadulsepp ja loomulikult kõik seadusloome ja kindlustusega seotud isikud.
Samuti tundub, et mina oma pisikese siltide, kleebiste ning vesipiltide valmistamisbusinessiga ei ole ka mitte kõige õigem inimene.

Enamusel neil saavad omad isiklikud (äri) huvid mängus olla.
Seadusloome ja kindlustöötajate puhul on oht jälle vastupidine - mõjutatakse tööalaseid otsuseid klubikaaslastele (ja endale) vajalikus suunas.

[Autorestauraator]

Ma ei pannud seda asutajaliikmete linki siia mitte juhuslikult.
Klubi asutasid:

Märt Aarne, Jaak Alesma, Jüri Bäärs, Jaan Kelner, Ivo Kivinuk, Taavi Koitla, Allan Kuusik, Vallo Külvi, Indrek Must, Siim Mäesalu, Leevi Naagel, Henry Nuum, Jaan Sild, Siim Soomägi, Tiit Talts, Meelis Talvoja, Rain Vaikla ja Pelle-Sten Viiburg.

Võtame järjest:
M. A. - elukutseline vanatehnikataastaja;
Jüri Bäärs - elukutseline ...;
Taavi Koitla - elukutseline ...;
Vallo Külvi - elukutseline ...;
Leevi Naagel - elukutseline ...;


Ivo Kivinuk, Henry Nuum ja Tiit Talts on klubi tööst distantseerunud juba ammu.
Võibolla meil ongi rohkem elukutseliste vanatehnikataastajate klubi?

Nali - naljaks, aastakoosolek, kus saab valida uue juhatuse ja juhatuse esiehe, on kohe tulemas.
Klubi saab kolme aastaseks ja kolm korda on mind juhatuse esimeheks valitud. VVK liikmed teavad, et loobun kõigist ametitest hea meelega, olen seda igal aastakoosolekul ka öelnud. Võibolla sel aastal õnnestub see läbi viia?
Kandideerijatel on õige aeg valmistuda!

Eetilisi probleeme pole ma siiamaani ise küll tundnud, va. see, et Tõnu sellise kahtlusega välja tuli. Õieti ei kujutagi ette, mis pinnal need eetilised konfliktid võiksid tekkida? Võtan teiste konkurentide eest töö ära? Sunnin kedagi oma tehnikat enda juures taastama? Või koputan meeste südametunnistusele, et tööd ei tohi narrida?

Viimane vastab küll tõele, seda võin kinnitada, aga eetikaprobleemi mul sellega ei ole. Konkurentide tööd pole ka ära võtnud, hakkab juba meelest minema, millal kodumaist masinat sai viimati tehtud, see oli vist Lincoln Zephyr.

Aga VVK liikmed võiksid mind otsuse langetamisel aidata, muidu astun järsku ametist tagasi võõra klubi meeste survel?

[Varavamehaanik]

et tööd ei tohi narrida?

See ongi asja tuum!!!

Teistele pole vanatehnikaga tegelemine töö vaid puhas nauding. Naudingutega tegeletakse siis kui tahetakse ja kuidas tahetakse, ning peamiselt iseenda tarbeks. Õigemini oma emotsioonide tarbeks.
Tööd aga tehakse teistele ja seda tuleb teha maksimaalselt hästi, sest sellega kaasneb vastutus ja ametiau. Vahel ka raha.

Loomulikult jääb minulegi hinge probleem, et vanatehnikat ei tohi narrida ja alavääristada. Mina ei paanitse kehvade keevituste pärast, küll aga ajavad mind marru romurallid ja seosetud ning fura¨kadega vanatehnikaüritused.

[Automaaler]

Tähendab....
Ma saan viimasest postitusest nii aru, et need, kes tegelevad vanatehnikaga niiöelda oma lõbuks ja tarbeks, siis nende tehtud tööde ja lõpptulemuse suhtes võib mõne koha pealt silma kinni pigistada(kuna tegu pole ju väljaõppinud ja spetsiifilisi teadmisi omava inimesega), kuid need kes on valinud konkreetse töö omale erialaks ja sellega endale igapäevast leiba teenivad, nende puhul on tulemus eriti teravdatud tähelepanu all ?

[Varavamehaanik]

Just! See on umbes sama vahe nagu politseinikul ja lihtsalt korda armastaval inimesel. Esimesel on kohustus hoida oma ametiau ja seadusest tulenevad kohustused, teisel on ka seadusest tulenevad kohustused kodanikuna, aga talle ei ole pandus vastutust.

Seega Autorestauraator, selleks et hoida restaureerijate tsunfti kõrget mainet, ei tohi teha allahindlust oma töös. Eraisikust huviline, aga võib proovida kord pintsliga ja kord pihustiga. Samuti pole lihtsalt huvilisele kehtestatud tähtaega, kui tahab siis tegeleb oma asjadega ja kui ei taha siis ei tegele. Kui tahab, harjutab pahteldamist enne värvimist ja kui ei taha, siis võib ka vastupidi. Meistril aga on kohustused oma tellija ees ja meister peab teadma, kumb on enne, kas keevitamine või pahteldamine.

"Musta numbri" seisukohast ei ole põhjust silma kinni pigistada, sest aktis on antud protsentide vahemikud. Kui asi mahub sisse, siis mahub ja kui ei mahu, siis ei mahu. Tulemust on võimalik vaidlustada kasvõi halduskohtus.

Selle teema põhipoint seisneb aga selles, kas vanatehnikaga leiba teeniv inimene saab olla vanatehnikapoliitikas otsustaja. Küsimus on umbes selline, et kas ametühing ütleb tehase omanikule, mida toota?

Eesti vanatehnika klubide seltskond on midugi madalamalt lendav seltskond, raha pole palju ja poliitikuid samuti, ujumisliiduga ei anna võrreldagi. Ometigi tuleks jälgida, et asi oleks igati läbinähtav ja kõik otsused oleksid kõikidele ühtemoodi arusaadavad.
Mul näiteks on huvi minna vanaaegse bussiga mõnda välismaa vanatehnikamuuseumisse, siis mul ei ole õigust seda presidendina korraldada klubi raha eest. Kui ma aga olen lihtliige, siis ma saan teha klubile pakkumise ja klubi juhtkond saab võtta pakkumise ka näiteks Tartu ja Lokuta meestelt.
Kui mul on näiteks teine huvi müüa vanadele sõidukitele diagonaalrehve, siis korruptandina sätiks ma ennast "musta numbri" asju korraldavasse töörühma ja suruks läbi tahtmise, et "musta numbrit" ilma teatud rehvideta kunagi ei saa. Jaa nii edasi...

[Automaaler]

Selle teema põhipoint seisneb aga selles, kas vanatehnikaga leiba teeniv inimene saab olla vanatehnikapoliitikas otsustaja. Küsimus on umbes selline, et kas ametühing ütleb tehase omanikule, mida toota?

Et tuli "katla" all ära ei kustuks, siis ma saan sellest postitusest nii aru, et see, kes püüab aastate jooksul oma õpitud ja omandatud oskuste ja teadmiste juures mõne vanasõiduki kordasättimisega tekitada järjekordset liikurit(vahet pole, on see siis auto või tsikkel) lisaks Eesti vanatehnikahuviliste ringkonda, peab oma arvamuse avaldamise asemel moka maas hoidma ja tegutsema stiilis "lõuad pidada ja edasi teenida" ?

Ma tahaks loota, et ma eksisin.
Muidu hakkab ka mulle tunduma oldmoped-i signatuuri põhjal, et Eestis on lisaks esimesele ka teine ja kolmas vanatehnika ringkond, kes peavad etaloniks võtma selle esimeses vanatehnikaringkonnas mingisuguse tegutseva "kliki" või nn. juhatuse poolt ette kirjutatud tõekspidamisi ja arusaamu, a'la "kuna nii on õige, sest nii otsustati".

[Veteran]

[quote="Autorestauraator"]Varavamehaanik kirjutas:

"Ja järgmist küsimust loe kolm korda - kas teenuse pakkuja saab vanatehnikahuvilisega kuuluda ühte klubisse ja arutada maailma asju?"


Esitaksin omalt poolt sama küsimuse veidi muudetud kujul ja nimelt, kas teenuse ostja saab vanatehnikataastajaga kuuluda ühte klubisse ja arutada .....asju?

Parimate soovidega Enno Öövel.