Vanatehnikapoliitikast

[marco]

Ma pole küll suurem taastaja ja olen ka nooremapoolne vanatehnika huviline,aga nõustun Talupoja postitusega. Noorematele tuleks omi projekte ka näidata. Minu arust see inspireeriks rohkem vanatehnikast lugu pidama ja saama ideid, mismoodi ja kuidas mõni asi järgi on tehtud.
Endal mul on ka üks projekt käsil. Tõsi, auto pole just kõige vanem, aga eesmärk on sama, et taastada just originaal. Ikkagi esimene projekt. Olen selle projektiga tegelenud juba paar aastat ja arvan, et teine sama palju läheb veel. Õnneks on mulle antud kannatust.
Loomulikult püüavad kõik teha nii kvaliteetselt, kui võimalusi ja oskusi on. Ise kasutan päris mitmeid teenuseid, kuna kõike ei peagi ja ei saagi üks inimene osata.
Eks aeg õpetab mindki ja näitab kehvasti tehtud detailid ise välja, aga ma ei usu, et keegi sihilikult mõnda detaili kehvasti teeb.

[Automaaler]

Nagu näha, on teema üpriski aktuaalseks muutunud ja mitmedki foorumlased on osanud omi mõtteid/arvamusi täiskasvanud inimese kombel avaldada. Mida ei saa paraku öelda nende inimeste kohta, kes on teema alguses kirjeldatud seltsimeest volgaklubist ja Märt Aarnet telefoni teel vastavalt oma kõneoskustele niiöelda "paika pannud".

Minule laekunud sapise kõne kohta mulle tundmatult numbrilt ma endale probleemi tegema ei hakka, sest et see pole seda väärt, kuid nendele tegelastele, kes on taskutelefoni kaudu eelmainitet seltsimeest nimetanud igasuguste erinevate omadussõnadega(lühikirjeldus erinevate kõnede sisu kohta, millede sõnakasutus enamjaolt kattus, on mulle teada), ütleks niipalju, et valet meest sõimasite ja täiesti ilmaasjata.
Kuigi see asja enam olematuks ei muuda, siis vabandused tolle mehe aadressil oleksid nende sõimajate poolt nüüd küll igati õigustatud, sest et tema roll antud teemas on ikka üliväike, kui mitte suisa olematu.
Nimesid ma nimetama ei hakka, kuid need, kes demonstreerisid tollele seltsimehele enda väljendusoskust, teavad kes nad on.

Tegelikult polegi mingit põhjust ka sõimamiseks.
Minu teada on Eesti Vabariigis (veel) kehtiv sõna- ja arvamuse avaldamise vabadus. Kui see sõna- ja arvamuse avaldamise vabadus pole otsene laim, s.t. "laest võetud" ja ilma konkreetseid tõendeid esitamata, siis pole kriitika osaliseks saanu(te)l põhjust ka poleemikat tekitada, justkui oleks neile ühe või teise sõnavõtuga räiget ülekohut tehtud.
Pigem oleks kõnealune teema nüüd mõtteaineks nii asjaosalis(t)ele endile, kui ka kõigile teistele, kes kas alles taastavad oma vanasõidukit või veel peavad sellelaadseid plaane.

Näiteks foorumlase Aspelundi kirjutis oleks üks elav näide, mis võtaks kogu selle vanatehnika ennistamise saaga ja sellega seonduva kokku.

[Varavamehaanik]

Et asi väga tehniliseks ei läheks, siis ma kirjutan vahepeale jälle naistest, seekord noorematest. Mul on heade sõprade hulgas mõned maailmakuulsad modellid. Sellised, keda terve maailm on näinud kriitpaberist ajakirjadest ja kelle pilte vaadates kujundavad miljonid maakera elanikud oma stiili. Reaalses elus aga pole harvad juhtumid, kus lihtsalt keset päeva, muu jutu sees ütlevad kohalikud tüdrukud: "issand, sa päriselt polegi nii ilus". Eks see modell katsub siis vait olla, aga pärast ikka mõtleb, et kas see demokraatia ja arvamuste pluralism ikka on elu edasi viiv jõud ja kelle elu see edasi viib, ning kus suunas viib.

Kui me tahame edendada Eesti vanatehnikakultuuri ja viia taseme maailma esimeste hulka, siis Eesti mastaape ja ringleva raha koguhulka arvestades ei saa eeldada, et rikkad vanatehnikahuvilised maksavad kõik tööd vajalikul tasemel kinni. Kas me aga oleme valmis aitama sama huviga inimesi oma vabast tahtest? Kas me anname Tagadi laadal enda käes oleva varuosa ilma rahata sellele huvilisele, kes oleks terves maailmas ainuke selle varuosa reaalne vajaja, või küsime reaalset olukorda adudes nii palju kui võimalik - kui maksta ei jaksa, siis ei saa ka? Kas keegi meist aitaks oma võimaluste piires miljonäri?

Ja järgmist küsimust loe kolm korda - kas teenuse pakkuja saab vanatehnikahuvilisega kuuluda ühte klubisse ja arutada maailma asju?

Maarahvale selgemalt küsides, kas sulane istub peremehega ühe laua taga?
Loomulikult ei ela me enam maailmas, kus ühed on paremad kui teised, küsimus on huvide konfliktis, ehk teisisõnu korruptsioonis. Laias laastus on see probleem ka põhjuseks, miks mina olen otsustanud loobuda Eesti Vanamootorrattaklubi "Unic-Moto" juhtimisest ja otsuste tegemises osalemisest. Presidendi ametikohta on mugav kasutada oma erinevate vanatehnikaga seotud äride turundamiseks, kuid see ei ole eetiline. Ma võiks öelda, et oma tegudes võin ju edasi olla eetiline, kuid paraku käib suurte juhtidega kaasas iseturunduslik aura ja see ongi ebaeetiline. Ei ole välistatud, et ükskord jälle "vabaks saades" istun teiste vabade meestega laua ümber tagasi.

[Autorestauraator]

Ja järgmist küsimust loe kolm korda - kas teenuse pakkuja saab vanatehnikahuvilisega kuuluda ühte klubisse ja arutada maailma asju?

Vot nii! See "haak" tuli mulle küll täiesti ootamatult. Ausalt tunnistades ei ole ma sellele asjale kunagi tulnud.
Kolm korda lugeda ka vaja ei olnud, sain juba esimesest korrast aru: Märt, pane parem suu kinni!

Ma väga tõsiselt mõtlen selle üle, aga selle üle võiksime diskuteerida eraldi teemas. Muidu on nii, et toome aina uusi teemasid juurde ja vanad ununevad?

[Aspelund]

Oma jutule lisan ma kaks linki, näiteid sellest, kuidas maailmas asju aetakse.

Tegu on küll motomaailmaga.

Mõlemad puudutavad BMW mootorrattaid, üks R12, teine uuemat GS-seeria ratast.

Üks äärmus, õigemini selle tagajärjed:
http://histor.ws/bestr12/01.htm

Poldi ja mutri sõber:
http://www.advrider.com/forums/showthread.php?t=453959

Ja kohalike nokitsejate näputööd:
http://www.e21.ee/forum/viewtopic.php?t=4

Mis vanatehnikaga tegeleja ametisse või elukutsesse puutub, siis see on küll puhtakujuline pseudoprobleem. Olgu elukutse missugune, vanatehnikaliikumise edendamise seisukohalt ei oma see absoluutselt tähtsust. Tähtis on mõttemaailm ja soov midagi ära teha.

Isand Väravamehaaniku puhul on soov ja oskus midagi ära teha korduvalt tõestust leidnud. Ja minu arust on kohalik vanatehnikaliikumine ainult võitnud, et ta Unic-Moto tegemisi aastaid on vedanud, samuti olnud jõu ja sõnaga abiks Vanatehnikaklubide Liidus. Lisaks veel vanabusside austajate kohustus praegu selles vallas tehtava eest. Respekt!

Ma tõenäoliselt aiman ka põhjusi, miks kahe selle teema algataja kommentaarid on kohati tekitanud valulist vastukaja. Selle teema sisu on äärmiselt kerge lihtsustada isiklike ambitsioonide (või siis omakasu) taha. Seda nähtavasti telefonikõnedes ka silmas peeti. Minu arust on aga see vaid süüdistajate endi mõttemaailma peegelduseks.

Automaaler ja Autorestauraator tõstatasidki selle teema kui oma ala profid, kellele toimuv negatiivselt silma torkas. Suuremas osas on nende sõidukite vaatajaks aga siiski publik, kes sellele tähelepanu ei pööra või keda see ei huvita. Seega: sõnumitoojat, eriti halva sõnumi toojat, on alati aga peetud heaks tooniks risti või maha lüüa. Nimetagem seda Oksaneni sündroomiks: igaüks kes kahtleb tema "Puhastuse" väärtuses (Piret Tali Päevalehes) lastakse kohe ribadeks.

Teema keskmeks olevaid probleeme see aga kuhugi kaugemale ei vii või ära ei peida. Samamoodi ei tee see diskussioon siin kohustuslikuks autokerede plekkhaaval lahtivõtmist ja mutriviisi taastamist. Ma pigem näen siin võimalust selleks, et propageerida Tootsi ja õpetaja Lauri vahel peetud mõtiskluse sõnumit: "Kui kahte rehkendust ei tee, tee üks, aga tee hästi." Ehk tee oma töö (auto taastamine, laste kasvatamine jne) ära oma võimalusi maksimaalselt hästi kasutades). Ehk siis nagu kaasfoorumlane Talupoeg: oma kitsaid võimalusi maksimaalselt kasutades on ta nirust algmaterjalist saavutanud uskumatu tulemuse.

Igal juhul tasuks aga proovida vältida vabatahtlikult oma reaalsete võimaluste ja oskuste lati alt läbi jooksmist. Parem siis üldse tegemata jätta.

Nii et igaüks võiks tegutseda oma südametunnistuse, oskuste ja majanduslike võimete taustalt enda jaoks maksimaalset tulemust püüdes. Siis on vähemalt lõpptulemus selline, mille pärast ei pea hiljem piinlikkust tundma või mille vigadele viitamise korral saaks hiljem ausalt öelda: ma tegin kõik, mida sain.

Aspelund

[Tihhonov]

Minu meelest on selle teema esimene postitus niisugusel kujul natuke kohatu ning teema algataja võiks vabandada inimeste ees kellele ta ülekohut on teinud. Kogu oma lugupidamise juures Autorestauraatori töö ja isiku vastu, arvan siiski, et ta on siinkohal kahjuks käitunud nagu mustlane, kes palub õhtul öömaja, kuid hommikuks on lahke pererahva madratsisse loigu teinud ja lauahõbedaga jalga lasknud. Ma ei räägi praegu sellest, kas mõni auto on halvasti tehtud või kes teeb õieti ja kes valesti. Ma räägin inimsuhetest. Kui palju kordi on autorestauraatori nime taga peituvat isikut sealsamas angaaris sõbralikult vastu võetud? Kulutatud jutustamise peale tundide kaupa meeste tööaega ja võimaldatud tal uurida ja „kiibitseda“ nii palju kui vaja. Omakasupüüdmatu infovahetus ja lahke vastuvõtt on toimunud heas usus, et ollakse sõbrad ja n.ö. kolleegid.

Minu meelest on veidi nõme käia kellegi juures korrapäraselt söömas ja pärast kõigile rääkida, et perenaine on tegelikult jube vilets kokk ja neil on kapi alt tolm võtmata. Kindlasti veel pildistada ja kõigile näidata, et muidu äkki keegi ei usu kui rõve on. Tegemist on erakollektsiooniga. See on ühe inimese hobi, mida ta teeb ja arendab just nii nagu talle meeldib. Need autod ei ole avalikult eksponeeritud, nad ei pretendeeri mingile etaloni tiitlile ja nad on tehtud ainult selleks, et nendega seostub omanikule mingi tore mälestus. Milleks siis tümitada avalikult inimest, kes lihtsalt teeb vaikselt oma asja. Tegemist ei ole ju Napoleoni sündroomiga kodanikuga – olla esimene, olla suurim. Selle kujundi on loonud asjassepuutumatud foorumitegelased. Tegemist on väga meeldiva, hästi inimliku ja parimas mõttes natuke lapsemeelse kodanikuga, kes tõemeeli siiralt naudib nostalgiliste asjade maailma.

Kes on seda kollektsiooni näinud, võiks lihtsalt rõõmustada, et tal on see võimalus olnud. Erakollektsiooni pääsevad vaatama need, keda kutsutakse külla. Külla kutsutakse tavaliselt sõpru ja muidu toredaid inimesi, keda võiks justkui usaldada. Seda enam on halb näha, kuidas pärast ilmuvad kuskil mingid sapised sõnavõtud ja järeldused kollektsiooni ja selle omaniku kohta. Minge käige parem Riia muuseumis. See on riiklikult finantseeritav avalik ajalooliste väärtuste eksponeerimise koht. Ning siis arutage palju kulub ja keegi ei saa haiget.

Millalgi autorestauraatoriga laua taga istudes oli teemaks, et Eestis on peidus palju väärtuslikke autosid, ent kuidas meelitada omanikke neid juveele keldritest välja tooma. Paljud pole isegi nõus kodugaraazis näitama oma autosid. Mulle näib, et õieti teevad. Sest kes ikka tahaks, et tema südamega tehtud või kaua kogutud raha eest soetatud tehnika avalikku häbiposti tõmmatakse. Härra "U" (nagu teda siin nimetati) on saanud palju haiget selle pärast, et ta on olnud inimeste vastu sõbralik ja oma autosid lahkelt huvilistele näidanud. Tüdinuna sellest pori loopimisest on muutunud tema kollektsioon iga aastaga üha suletumaks. Kuni ta ühel päeval ilmselt ainult sõpruskonnale imetleda jääb. Vähesed ütlevad midagi head inimesele, kes on üksi taastanud ca 50 autot-mootorratast. Pigem leitakse üles mõni värviviga, kehvasti tehtud plekitöö, vale mustriga polster või valest ajastust pärinev tükk. Ja siis see varjutab fakti, et meil seisab ühes ruumis taastatud kujul praktiliselt kogu Vene autoajalgu. Oleks siis kõigil kritiseerijatel midagi paremat ette näidata? Kritiseerijad jäävad enamasti pidama ikka tasandile „mina oleksin …. teinud“.

Ma mõistan Märdi muret musta numbri ja väärtusliku vanatehnika maine hoidmise üle. Tegelikult seadusandlikult ei ole ju must number mitte auhind, vaid võimalus hästi ennistatud vanatehnikaga lihtsustatud korras tänaval liigelda. See antakse igale sõidukile, mis annab kõigis nõutud kriteeriumites välja vajaliku originaalsuse määra. Ja mina küll ei kahtle musta numbri komisjoni kompetentsuses. See on raske ja tänamatu töö, mida need mehed teevad, sest eks iga auto omanik arvab oma sõidukist ise paremini kui numbrid lubavad. Need autod, mis on numbri saanud, seda ka väärivad. Mis sest, et neil võib olla „häirivaid asjaolusid“. Järelikult tuli teiste ajsade arvelt % kokku.

Mujal maailmas eristatakse väärtuslikku vanatehnikat tavaliselt mingi kaubamärgiga, mis annab töö kvaliteedile garantii. Näiteks „Made by Märt Aarne“ võiks see Eestis olla, kui teie sepikoda natuke suuremat volüümi omaks.

Ja Märt, mureks pole põhjust. Nagu me teame, kõnealune ZIS ei saa musta numbrit, sest tal ei ole originaal mootorit. Ühel „tõelisel vanatehnikahuvilisel“ on küll üleliigne mootor olemas. Kuid ta ei loobu sellest. Mitte et tal endal seda vaja oleks. Vaid lihtsalt … noh … omanik on ju miljokas, aga näe ZIS-i mootorit tal ikka pole. Aga mul näe on. Nii lihtne ongi.


(EDIT: isikunimi asendatud kokkuleppenimega härra "U")

[Mattu]

krt, mehed aga nii ei saa rallit sõita. Äkki see teema peaks klubilises (s.o. kinnises) osas olema? Sest niipalju kui mina aru saan, käib tairaruiratamine ümber ühe Zis-i mootori ja selle uste. Kellegile see meeldib ja kellegile mitte. Kellegil on isiklik kana ja kellegil on natuke vähem isiklik. Muidu on tore küll suid puhtaks rääkida. Mina, kes ma ei ole klubiline (ja selleks vaevalt ka kunagi saan) ei saa agu ridade vahelt suuremat aru. Sestap tundub mulle, et see teema ei ole enam niivõrd siinse vanatehnikakultuuri otseseks parendamiseks/edendamiseks vaid hoopis arvete klaarimiseks. See on aga minu meelest rohkem nagu "peresisene" asi.

Mõtted:
Inimene ehitab midagi üles, sest talle see meeldib (nostalgia). Objekt on presenteeritav ja tavainimene ei tea millegi üle viriseda. Inimene on kiitust väärt, et ta oma aega ja raha selle alla pani, et ta säilitab vanade aegade hõngu.

Inimene ehitab midagi üles, omandades lõpuks ka musta numbri. Prestiizi või tont teab mille pärast. Inimene on kiitust väärt, et ta oma aega ja raha selle alla pani. Inimest võib esile tõsta sellel baasil, et ta taastas midagi pea või ka 100%

Inimene säilitab vanatehnikat, üritades võimaluse piires seda käigus/korras hoida ja asendab puuduvad/valed detailid võimaluse piires. Sellega presenteerides tavainimesele sõidukit "omas mahlas". Inimene väärib kiitust, et ta hoolib vanatehnikasäilitmaisest ja presenteerib seda massidele, et nende silmaringi ja võib-olla ka hoolivust suurendada.

KÕIKI vanatehnikaga inimesi tuleks motiveerida ja neid kiita vastavalt nende pingutustele - SILMAS PIDADES nende konkreetset tegevust. Ehk siis - oldmopedi kallal ei hakka ülbama, sest ta midagi ei taasta 100 %-liseks. ZIS-i omanikku ei hakka peedistama selle eest, et ta on andnud avalikusel vaatamiseks auto mis võhikule ongi originaal ZIS (kui jutt samast masinast, siis selle p,uhul on ka tavaliselt räägitud puudustest ausalt). Musta numbri kandidaatide kallal aga ei irise, juhul kui on selgelt arusaada mis puudused masinal on ja kui on selge milline see taasteprotsess oli. "Kõrgklassist" teavad inimesed alati rohkem ja peavadki teadma. Eestis see praegu nii ei ole. Seda tuleb muuta, eristada selgelt erinevad harrastajate klassid ja teha inimestele selgeks, et eri klasside standarditega eri klasse mitte võrrelda. Sealt edasi aga juba tolerantsem olla (vanatehnika taastajaid-omajaid pean silmas) ja patsutada ka nendele õlale kes siis säilitavad "omas mahlas" või võimaluste piires ja ise rahul olles taastavad. Eelpool toodud näited pärinevad teemast ja on täiesti suvalised, olles ometigi kõigil värskelt oma mõtetega silme all. Palun mitte pahaks panna, mina pahatahtlikult siinkohal midagi ei mõelnud.

Igasuguseid eetilisi ja korruptiivseid toone ei hakka puutuma. Sellest peate te ise rohkem teadma.

[Autorestauraator]

Tere.
Tunnen, et pean ka alustatud teemas veelkorra suu lahti tegema.
Kõigepealt täpsustan, et minu alustatud jutt oli vanatehnikapoliitikast!
Ka palusin, et ärme mine persoonideni, räägime põhimõtetest ja katsume hoiduda poriloopimisest!
Tänan kaasamõtlejaid, et üldises plaanis suutsime nendes raamides püsida, vähemalt siin foorumis. Väljaspool foorumit tuli küll kuulata igasugust juttu. Suur osa sellest trükimusta ei kannata, las olla...

Siiski tahan rääkida sellest, et esmaspäeva õhtul helistas mulle härra „U“, Tarmo pani sellise toreda nime, las siis olla nii. Keegi foorumikülastajatest oli talle helistanud ja küsinud: „Mis lahti?“ Sama küsimuse esitas U ka minule: „Märt, mis lahti? Miks sa mind poriga loobid? Mis ma sulle halba olen teinud, et sa nii teed? Ma arvasin, et oled sõber ja oleme ühel poolel, aga sina lööd selja tagant noa selga!“
Jutt oli pikk ja ega ma väga pikalt selgitada ei saanud, seepärast selgitan siin.

Kõigepealt sellest, et teemat algatades ei olnud plaan alustada arutelu mitte konkreetsest persoonist ja tema masinatest, vaid hoopis muust: suhtumisest vanatehnikasse, selle taastamisest, restaureerimisest, kui soovite, taastamistöö kvaliteedist, suhtumisest sellesse ja taastatud vanatehnika tunnustamisest e. „mustast numbrist“.
Sellepärast oli lihtsalt juhus, et ma laadal Jaaniga olin juttu alustanud ja Taaviga õhtul jätkasin. See näide oleks võinud tulla ka hoopis kuskilt mujalt, minu mõtted nendest asjadest olid juba ammu minu peas olemas. Klubikaaslased teavad, et olen varemgi üritanud seda teemat ette võtta, aga pole tahtnud monoloogi teha. Seekord läks teisiti.

Tagantjärele on mul nagu vähe kahjugi, et see just U oli, kes „hammaste vahele sattus“. Ja kui minu teemaarendus sulle ebameeldivusi valmistas, siis vabandan avalikult!
Sellest aga ei muutu minu suhtumine töö tegemisse ja töö tulemuse väärtustamisesse. „Nuga selga lüüa“ ma kindlasti ei soovinud, kirjutan ju seda Virtuaalse Vanatehnikaklubi kodulehel, mis on avalik ja tagatipuks, see pilt on tehtud, kui mälu ei peta, aastal 2008. Nii et aega ja võimalusi oleks ju olnud ka varem.
U küsis minult: „Märt, kas sulle meeldiks, kui ma hakkaksin foorumis sinu tööd mustama?“ Vastus on: ei meeldiks! Ja ma olen püüdnud oma tööd teha nii hästi kui oskan. Hea meelega teeksin paremini, aga ei oska! Minu töö on olnud kogu aeg avalik, pildialbumites ja projektilehtedel on tuhandeid pilte töö käigust. Ja kui ma midagi valesti teen, siis võib alati sõna võtta ja puudustele osutada, kritiseerida ja õpetada!
Enda teada olen püüdnud ka kõigile küsimustele vastata.
Sellelt, minu riputatud auto ukse pildilt on näha, et seal ei olnud küsimus oskamises, vaid suhtumises. Just see teeb minu meele mõruks ja sellest oli ka jutt: suhtumisest taastamistöösse, mitte konkreetsest autost või selle omanikust!
Aga,... mida keegi oma masinaga teeb, või teha laseb, on igaühe enda otsustada ja minul ei ole sellega mingit pistmist. Seepärast ei ole sellel teemal varem suud lahti teinud.

Kas ma pean sellest kõigest rääkima?
Tõnu Piibur on mulle kunagi öelnud ja vist ka foorumis kirjutanud, et tema tunneb ennast rohkem vanatehnikapoliitikuna. Mina ka tunnen, et vahel on vaja olla vanatehnikapoliitik! Kes meil, siin Eestis siis seda vanatehnikapoliitikat teevad? Ei tule ju keegi kuskilt kõrgelt ja kaugelt meile ütlema, et peate tegema nii või naa! Ikka meie ise saame kujundada arvamusi, väärtushinnanguid, algatada seadusloomet jne. Aga selleks on vaja avalikku arutelu, kus igaüks, kes tunneb, et tal on midagi öelda, saaks seda teha.
Kui me korraldame konverentsi, siis seal esinevad ettekannetega „valitud seltsimehed“, loevad oma jutu maha ja paremal juhul saame käega märku anda, kas oleme asjaga päri. Just foorumikeskkond on minu arvates see koht, kus saad rahulikult sõnavõtud läbi lugeda, mõelda ja kui vaja, ka oma mõtted kirja panna.
Arvan, et me peame nendest asjadest rääkima ja minul, kui klubi juhatuse esimehel on see koguni kohustuseks.

Arvan, et meil, siin Eestis, on häda selles, et nö. vanatehnikahuviliste seltskond on väike. Mis teha, meid lihtsalt on vähe, peame sellega leppima. Just sellepärast me üldiselt tunneme üksteist, tahame omavahel hästi läbi saada ja ei kipu eriti sõna võtma, kui midagi ei meeldi. Nurga taga aga räägitakse küll! Ma arvan, et see ei ole õige. Vaja on rohkem avalikku arutelu ja vaja on üle saada valehäbist: no mis nüüd mina! Mina ju olen väike inimene ja minu arvamusest ei muutu midagi...

Minu arvates on teine häda selles, et kultiveeritakse arvamust, et meil on vanatehnika taastamise tase väga hea. Minu arvates ei ole väga hea. Tõsi, on mõned väga heal tasemel taastatud sõidukid, kuid mitte valdav enamus. Küsimus ei olegi mitte niivõrd selles, milline on lõpptulemus, kui just suhtumises! Ma ei räägi professionaalist, kes igapäevaselt seda tööd teeb, tema peab tegema nii hästi kui suudab! Vastasel juhul saadab ta koos tehtud tööga välja ka teate: ärge siia rohkem tulge!
Küsimus on just harrastaja arusaamises. Kui on üldine arvamus, et kõik vanasõidukid on eeskujulikult taastatud ja osale on nö. kvaliteedigarantiina ka „must number“ külge pandud, siis mida me tegelikult näeme? Ei maksa arvate, et keskmine eesti vanatehnikahuviline on ullike, kes millestki aru ei saa. Saab küll! Ja võtab selle üle kivide-kändude tehtud sõiduki omale eeskujuks. Hakatakse mõtlema, et küll me ikka oleme kõvad tegijad! Imetleme omaenda naba ja arvme, et teised ka meid imetlevad.

Eelnevatest sõnavõttudest jäi meelde üks huvitav mõte: miks ei võiks vanasõidukiks tunnustatud sõiduki omanik jagada oma muljeid ekspertiisi käigust. Millised olid vead, mis oli õieti? Olin just möödunud laupäeval Pärnus Jüri Vaikjärve juures. Ta rääkis oma invaliidisõiduki ekspertiisi tegemise juttusid. Jüri on muidugi hea jutumees ja jutustab nii nagu esitaks mõnda följetoni. Kohati ei saa naeru pidama... kui selle kirja paneks, oleks nalja nabani!
Kui on soovijaid, siis Virtuaalse Vanatehnikaklubi kodulehel ruumi on, võin abiks olla jutu kirjapanemisel.

Vanatehnika tunnustamise ekspertidest.
Vanasõiduki tunnustamise ekspertiise on nüüd tehtud juba mitu aastat. Minu arvates on ekspertide ettevalmistuse tase väga erinev. On eksperte, kelle teadmistes ma ei kahtle, aga samas on ka selliseid, kelle teadmised ja kogemused piirduvad tõenäoliselt ainult endale tehtud sõiduki taastamisega. Selline arusaam on tekkinud jutuajamiste põhjal. Võibolla ma eksin, aga selline mulje on mulle jäänud. Või mille muuga seletada „musta numbriga“ sõidukite väga erinevat taset?

Soomlastel on ülevaatajaid palju. Neil on nende ülevaatajate koolitamise jaoks süsteem, kursused, seminarid ja atesteerimine. Sellega tagatakse ühesugune tase üle kogu maa.
Kas meil ei oleks aeg midagi sarnast ette võtta? Pean silmas koolitusi ja atesteerimist.

[Tihhonov]

Selle teema püstitusest küll välja ei lugenud, et sooviti arutleda üldpoliitilistel teemadel. Teema oli tänu oma nii konkreetsetele "juhuslikele näidetele" piisavalt isiklik, et nimed olid kohe alguses ära nimetatud. Ja pole mõtet üllatuda, kui sellesse jamasse kistud juhuslikul härra "U-l" viimaks kogu meie kohalik vanatehnikaringkond lõplikult üle viskab. Võime ju rinna kummi lüüa ja öelda, et las minna kui ei meeldi. Aga kes sellest siis lõpuks võitis? Miks seda vaja oli?

Siin meie konnatiigis ei ole kahjuks mitte midagi juhuslikku ja anonüümset. Iga juhuslik näide tähendab kellelegi nuiaga pähe löömist.

Aga teemasse ka. Minu meelest on kodanik Mattu oma viimases postituses väga lühidalt kõik tähtsa kokku võtnud. KÕIKI vanatehnikahuvilisi tuleb kiita ja motiveerida, sest kõik on ühtemoodi tähtsad ja vajalikud. Üks ei ole teisest parem, isegi kui ta ise seda arvab. Lihtsalt oskused ja võimalused on erinevad. Eriarvamusele jään ikkagi selle klassidesse jagamise osas.

Kui taastada autot nii nagu Autorestauraator seda teeb, saab ta vaieldamatult parim museaalse väärtusega eksponaat. Paraku käib see enamustele meist üle igasuguste võimete piiri, võtab üüratult aega ja tekib küsimus, kas see on vajalik? Sõitma niisugused autod tavaliselt enam ei hakka ja seega on nad vanatehnika aktiivse nautimise seisukohalt suht väärtusetud. Kes ikka viitsib mitu korda muuseumis ühte autot vaatamas käia. Selline auto on rohkem nagu diplom tema meistrile ja täitunud unistus tema omanikule. Veel parem kui nad on ühes isikus.

Kui taastada autot nii nagu .. khm ... härra "U" on teinud, nii nagu mina seda teen ja nii nagu valdav osa Eesti ilusatest vanasõidukitest on tehtud, saab ta paari aastaga valmis, säilitab siiski oma tarbimisväärtuse ja tema eelarve ei ole kosmiline. Kes siis lõpuks "õigem" vanatehnika harrastaja on? Kas see, kellel seisab 15 aastat tühi kere garaazis või see, kes on sama ajaga juba 5 autot teinud ja nendega igal suvel oma pere ja sõpru sõidutanud. Kuigi targad käivad ja näitavad näpuga, et näe siin on pahtel ja näe siit pole originaal.

Kaks täiesti erinevat eesmärki, millest kumbki pole vale. Üks saab vaimse kaifi läbi oma töö, kui ta teeb ühe asja valmis tõesti nii filigraanselt kui oskab. Sõita ta selle autoga enam ei tahagi. Teine lepib vähemaga ja kogub oma vanatehnika naudingut läbi sõitmise. Vastavalt oma väärtushinnangutele ja võimalustele katavad vanatehnikahuvilised tihedalt kogu skaala selle kahe äärmuse vahel. Siin ei saa minu meelest teha kategooriaid ja määrata kes kuhu kuuulub. Igaüks teab ise ja mõni peab ennast nagunii paremaks.

Mulle näib, et paljusid närib tunne, et mõni saab musta numbri justkui liiga lihtsalt. Teenimatult. Inimlikul tasandil saan ma sellest aru, et need tegijad, kes on ehitanud oma autot 20 aastat ja taastanud ka põhjal originaal sikede kuju soovivad saada ka rohkem respekti. Asjast teadlike inimeste käest saavad nad seda nagunii, aga nad tahaksid saada seda ka tädi Maali käest. Ja see on probleem, et tädi Maali ei tee vahet kahel autol mis mõlemad pealt lägivad. Oleks vaja märki.

Nad lootsid kunagi, et must number tõstab need tegijad esile. Aga nüüd süveneb pettumus, et musta numbri saamiseks ei peagi nii palju pingutama. Ja nüüd on vaja mingit uut määratlust. Kas sellepärast ongi vaja liigitada vanatehnikahuvilised klassidesse?

Minul on selle üle hea meel, et must number on just selline nagu ta täna on. Et ta on realistlik eesmärk kõigile kes viitsivad vähegi pingutada auto esteetiliseks muutmisel. See on hea, sest tulevikus pea kohal terendava automaksu taustal saab siiski vanasõidukitega parematel tingumustel liigelda. Iga lontrus ei saa, kuid vähegi tõsiseltvõetavad vanatehnika harrastajad saavad mingi privileegi.

Musta numbri komisjonide töö on minu meelest aastatega parenenud. Vene autode omanikel on seda raskem saada, sest komisjoni liikmed teavad palju ka originaal detailsusest. Lääne autode omanikel on lihtsam, sest detailid pole täpselt teada ja pigem taandub kogu asi esteetilisele küljele. See on aus, sest oma päritolu tõttu peamegi meie siin Vene autosid paremini tegema kui teisi.

Iseasi on, kas erinevad musta numbri komisjonid on samal tasemel. Ilmselt mitte. Ja ega nad saagi kunagi olema. Võib olla lahendaks asja see, kui ühte autot peaks vaatama kaks loosi teel valitud komisjoni, kes pärast peavad oma erimeelsused selgeks vaidlema. See välistaks ka tutvuse poolest erandi tegemise. Aga komisjonid töötavad ka praegu oma isiklikul rahakotil. Ja kes ikka tahab oma vabast ajast liiga palju teiste asjadega tegeleda. Seega peaks mustal numbril olema ka oma rahaline hind. Piisavalt kõrge, et seda taotlema asudes võiks inimene oma töös kindel olla ja mitte raisata komisjoni aega.

[Varavamehaanik]

Mina olen "musta numbri" juures olnud algusest peale, isegi enne algust. Algne ja seni kehtiv idee on kindlustada ajaloolist väärtust omavatele sõidukitele kõik õigused igapäevaliikluses osalemiseks. Restaureerimisega, ega selle tasemega pole "mustal numbril" midagi pistmist. Komisjon peab otsustama, kas liiklusvahend on valmistaja tehase nõuetele ja valmistamise aastal kehtinud nõuetele vastav. Kõige aluseks on ikkagi originaalis säilinud sõiduk ja kui see pole nii, siis kõik detailid ja pinnakatted peavad olema äravahetamiseni sarnased.

Selles määruses ei ole ühegi sõnaga mainitud liiklusvahendil tehtud muudatusi, mis on tehtud üle 35 aasta tagasi. Kahjuks ei ole seni esitatud "musta numbri" komisjonile ühtegi "nõukogude inimese autot", mis oleks valmistatud üle 35 aasta tagasi. Põhimõtteliselt läheks sel juhul registrisse kirja näiteks 1938. aastal valminud Mersu asemel sõiduk nimega "omavalmistatud", väljalaskeaasta 1972.
Kui mina oleks esimesel pildil oleva ZIS-i omanik, siis selle teema lõpetuseks taotleks juba homme sellele sõidukile "musta numbri". Hetkel ma ei tea, kas sellele ZIS-ile on elektriakende paigaldamise tõttu tehtud ukse augud üle 35 aasta tagasi ja kas esmane mootorivahetus on tehtud üle 35 aasta tagasi. Kui sellest ajast on säilinud mootori ümber registreerimine RAI-s, siis on see piisav argument, kirjutamaks tehtud muudatused "musta numbri" akti märkuste lahtrisse. Üldine seletus oleks näiteks selline - ZIS 110 vla 1949, aastal 1965 Tervishoiuministeeriumi autopargis tehtud kapitaalremondi käigus asendatud originaalmootor GAZ 51 mootoriga, ustele paigaldatud elektriaknad. Viimasest märkusest ajendatuna loetakse muidugi veaks, kui aknad ei sõida elektriga üles-alla. Samuti puudub võimalus varasemalt tehases paigaldatud R8 mootori edaspidiseks installeerimiseks.

Minul ei ole erinevalt enamustest vanatehnikahuvilistest, tehnilist haridust, küll aga on pisike kraad ajaloost. Ja ajaloolase üks põhitõdedest räägib sellest, et kui ei oska täpselt öelda, kes tegi, miks tegi ja millega tegi, siis ei tohi ürikut rikkuda. Nii ehk naa ei tohi ürikut rikkuda, küll aga tuleks teha kõik võimalik, selle eseme säilimiseks (värvi kahjustuste likvideerimine, kroomi kui pinna kaitsja uuendamine jne). Minule räägib esimese ukse pilt sellest, et seal on olnud elektriakna mehhanism ja sellest tuleks teha pilt, enne polstri paigaldamist. Mitte mingil juhul ei tohiks "sündmuspaika" hävitada. Arheoloogi vaatevinklist on teisel pildil olevat ust räigelt kopaga kaevatud... Õnneks on fikseeritud fotodega algne seisukord ja seega on kõik korras.


Mina olen põhjalikult läbi vaadanud kõik "musta numbri" aktid. Tunnen isiklikult kõiki hindajaid. Loomulikult on mul akte lugedes tekkinud küsimusi, kuid seni on hindajad suutnud kõikidele küsimustele edukalt vastata. Mul ei ole seni ühelegi hindajale tekkinud ühtegi etteheidet (loomulikult peale küsimustele vastamist).

Kõikidele kunstpahteldajatele tervituseks link Fredi Lepa Zündappi piltide juurde http://vvm.unicweb.ee/?p=47 See tsikkel ei väljunud tehasest sellise värvi kihiga, ometigi on sellel "must number" ja täiesti põhjendatult.
Kõige selle baasil on mul juba aastaid küsimus, miks meil on nii vähe "musta numbriga" sõidukeid, miks uunikute omanikud ei suuda tõestada oma uunikute ajalugu, miks nad ei oska põhjendada muudatusi? Miks arvatakse, et kõike peab ohjeldamatult restaureerima, et kanda liiklusvahendit "musta numbri" registrisse.

"Must number" on kompromiss tehnikaajalooteaduse ja tänapäeva liikluse vahel ja ei ole autasu tubli restaureerimise eest!!!