Rämedalt retu¨eeritud foto. Pildil siis üks rohkem kui 30-st Estonia-3'st, mis omal ajal ilmavalgust nägi.
Jõuallikaks Ural M-52S-i mootor. Seda forseeris siis igaüks oma parema äranägemise kohaselt. Hiljem topiti neisse raamidesse kõikvõimalike jõuallikaid, kuni Moskvit¨i mootoriteni välja.
Aga kogu NLiidus oli tegu esimese reaalselt seeriatootmisse läinud võidusõiduautoga, mida toodeti kokku 36 eksemplari. Hetkel on alles üksainus, seda Venemaal.
A.
Vanad fotod Eesti autodest- mootorratastest
Minu käes on 2 fotot, mis tehtud ilmselt 1926. aasta Tallinn-Rakvere-Tallinn võidusõidul. Võidusõidust võttis osa 7 autot ja 2 mootorratast.
Mõningase tuvastamise tulemusel võiks öelda, et esimesel pildil on võistluse finish Lasnamäel Aeronaudi angaaride juures.
Fotol paremalt vasakule:
Buick (nr.7), juht Nikolai Mets,
Buick (nr.4), juht Julius Johanson
Essex (nr. 6), juht A.Lepp
Aga (nr.5)
Fiat (nr. 3)
Aga (nr. 1)(2205)
Citroen (nr. 2)(2378)
ja ainukene võistluse lõpetanud mootorratas Harley-Davidson (nr. 1) reg nr 102, juht Kiin.
Samast võistlusest on mitu pilti ka Fotomuuseumis asuvas Julius Johansoni albumis, kuid sellist üldkaadrit mitte.
Aga (nr. 1) Tallinn-Narva maanteel, Iru silda ületamas:
Väljavõte Rahvalehest 14. september 1926:
Kui tundub, et midagi ei klapi, kirjutage kohe.
Mõningase tuvastamise tulemusel võiks öelda, et esimesel pildil on võistluse finish Lasnamäel Aeronaudi angaaride juures.
Fotol paremalt vasakule:
Buick (nr.7), juht Nikolai Mets,
Buick (nr.4), juht Julius Johanson
Essex (nr. 6), juht A.Lepp
Aga (nr.5)
Fiat (nr. 3)
Aga (nr. 1)(2205)
Citroen (nr. 2)(2378)
ja ainukene võistluse lõpetanud mootorratas Harley-Davidson (nr. 1) reg nr 102, juht Kiin.
Samast võistlusest on mitu pilti ka Fotomuuseumis asuvas Julius Johansoni albumis, kuid sellist üldkaadrit mitte.
Aga (nr. 1) Tallinn-Narva maanteel, Iru silda ületamas:
Väljavõte Rahvalehest 14. september 1926:
Kui tundub, et midagi ei klapi, kirjutage kohe.
Vanad fotod.
Pelle esimesel pildil oleva Citroeni radiaator tundub olema identne lisatud pildil olevaga. See mootor asus Viljandi 2 Keskkooli tehnikakabinetis ja pildil noor Veteran seda käima putitamas. Aasta oli 1957.
Tervitab Enno Öövel.
-
Autorestauraator
- VVK liige
- Postitusi: 3026
- Liitunud: 01 Märts L, 2008 00:00
- Asukoht: Tallinn, Merivälja
- Kontakt:
Kolmekümnendate aastate fotod on tõepoolest super. Olen ikka imetlenud üht pilti Saaremaa bussidest, mis on tehtud paarisaja meetri kauguselt teisel pool tänavat asuva maja katuselt (tornist). Kui pildil olevaid busse suurendada, võib välja lugeda mitte ainult nende reg numbrid, vaid isegi aastaarvu, mis numbri peal kirjas.
Hoopis teine tase on aga kuuekümnendatest aastatest pärinevad fotod, mis hoolimata oma hoopis suuremast formaaadist koosnevad peamiselt udustest figuuridest. Sageli on pilt tehtud nii lähedalt, et auto ei mahu kaadrisse üleni ära, aga number pole ikkagi loetav.
Üht-teist annab muidugi ka pildistaja kapsaaeda sokutada, aga neid udupilte on ikka päris massiliselt.
Hoopis teine tase on aga kuuekümnendatest aastatest pärinevad fotod, mis hoolimata oma hoopis suuremast formaaadist koosnevad peamiselt udustest figuuridest. Sageli on pilt tehtud nii lähedalt, et auto ei mahu kaadrisse üleni ära, aga number pole ikkagi loetav.
Üht-teist annab muidugi ka pildistaja kapsaaeda sokutada, aga neid udupilte on ikka päris massiliselt.
Eks palju on ka selles kinni, millise aparaadiga on tehtud pilt ja millises formaadis on negatiiv. Mida rohkem negatiivi peab suurendama, et saada soovitud formaadis fotot, seda teralisemaks pilt läheb ja seda kehvem on pildi üldine kvaliteet.
Ses osas on siiani löömata klassikaline plaatkaamera, millele sarnast resolutsiooni suudavad vist pakkuda heal juhul vaid militaristide käes oleva digitaalkaamerad. Kui 35 mm filmiga sarnase kvaliteedi saamiseks mainitakse digimaailmas 25 Mp, siis plaatkaamera puhul tuleks rääkida sadadest MP'st. Laiatarbedigi ei jõua siin isegi silmapiirile.
Nendega on pildistatud suurem osa vanadest grupiportreedest, mille suurendamisel võib märgata üllatavaid pisidetaile. Lisaks oli toonase optika kvaliteet juba päris kõrge, pluss valgustundliku materjali üpriski peeneteraline koostis.
Kvaliteedilt järgmine oleks keskformaat (klassikaliset 6x6). Neilgi fotodel on detail äärmiselt hea ja paljudki vanad fotod on tehtud just selles formaadis.
Klassikaline 35 mm on selles osas ehk kõige nõrgemas seisus. Seda peab kõge rohkem suurendama, et saada isegi 10x15 fotot. Siia saab lisada ka teadmine, et suurem osa amatööre pildistas fiksobjedega. See aga tähendas, et kui midagi pildistati, siis kaugelt ja hiljem tuli sobiv detail välja suurendada. See aga halvendas lõpptulemust paberil veelgi.
Omaette ooper oli amatöörfotograafi oskus fotot ilmutada. Tulemus võib olla nagu öö ja päev, seda ühest negatiivist tehtud piltide puhul.
See ehk ongi tekitanud olukorra, kus kohati on paarikümne aasta vanuse foto tehniline kvaliteet pea olematu, samas kui sajand ja rohkem vana foto oleks nagu eile sündinud. Aga loomulikult pole see reegel, sest ka 35 mm'ga suudeti vahel saadata supertulemusi. Isi Trapido, Lembit Peegel ja teised tõestasid seda korduvalt.
A.
Ses osas on siiani löömata klassikaline plaatkaamera, millele sarnast resolutsiooni suudavad vist pakkuda heal juhul vaid militaristide käes oleva digitaalkaamerad. Kui 35 mm filmiga sarnase kvaliteedi saamiseks mainitakse digimaailmas 25 Mp, siis plaatkaamera puhul tuleks rääkida sadadest MP'st. Laiatarbedigi ei jõua siin isegi silmapiirile.
Nendega on pildistatud suurem osa vanadest grupiportreedest, mille suurendamisel võib märgata üllatavaid pisidetaile. Lisaks oli toonase optika kvaliteet juba päris kõrge, pluss valgustundliku materjali üpriski peeneteraline koostis.
Kvaliteedilt järgmine oleks keskformaat (klassikaliset 6x6). Neilgi fotodel on detail äärmiselt hea ja paljudki vanad fotod on tehtud just selles formaadis.
Klassikaline 35 mm on selles osas ehk kõige nõrgemas seisus. Seda peab kõge rohkem suurendama, et saada isegi 10x15 fotot. Siia saab lisada ka teadmine, et suurem osa amatööre pildistas fiksobjedega. See aga tähendas, et kui midagi pildistati, siis kaugelt ja hiljem tuli sobiv detail välja suurendada. See aga halvendas lõpptulemust paberil veelgi.
Omaette ooper oli amatöörfotograafi oskus fotot ilmutada. Tulemus võib olla nagu öö ja päev, seda ühest negatiivist tehtud piltide puhul.
See ehk ongi tekitanud olukorra, kus kohati on paarikümne aasta vanuse foto tehniline kvaliteet pea olematu, samas kui sajand ja rohkem vana foto oleks nagu eile sündinud. Aga loomulikult pole see reegel, sest ka 35 mm'ga suudeti vahel saadata supertulemusi. Isi Trapido, Lembit Peegel ja teised tõestasid seda korduvalt.
A.
Jah, siin tunneb naisteratta margi ära sildist ja erilisest porilauamärgist - see on saksa Diamant, mudelit muidugi ei oska öelda aga ka selle number peaks/võiks olla raamisildil kirjas.Autorestauraator kirjutas:Jagrattapilt 26. juulist, 1936:
Paneb ikka imestama, kui hea oli must-valge foto resolutsioon. Suurenduses on kõiksugused ratta detailid jälgitavad. Foto ise on originaalis u. 7 x 10 cm.
Meesteratta puhul pole kinni hakata muust kui sildi üldkujust, "saksa - tüüpi" ratas...
-
Autorestauraator
- VVK liige
- Postitusi: 3026
- Liitunud: 01 Märts L, 2008 00:00
- Asukoht: Tallinn, Merivälja
- Kontakt:
Tänud Vahurile!
Tema toodud väike foto suvisest jalgrattasõidust tekitas meie suvises, sumbunud õhkkonnas mõttevahetuse....
Üks huvitav pilt veel:
Pildi kvaliteet on muidugi hoopis teisest mastist!
Jutt ise on pikem, algust saab lugeda siit: http://forum.automoto.ee/showthread.php ... ht=Maybach
Andrejs Rode tõi mulle repro tema käes olevast foto koopiast. Tema väidab, et tegemist on Eestis ära põlenud Maybachiga. Minule tundub, et sama masinaga, millest kirjutas Hobiklubi numbris Rene Levoll. Koguni inimesed autos tunduvad samad. Võibolla et samal korral pildistatudki.
Aga mis auto siis see on:
http://www.maybach-uk.com/about_classics_1939_a.php
Kas Eestis oli kaks Spohni kerega SW38-t? Või on tegemist sama autoga?
Kas autos istujate, juhi, isikut oskab keegi tuvastada?
Tema toodud väike foto suvisest jalgrattasõidust tekitas meie suvises, sumbunud õhkkonnas mõttevahetuse....
Üks huvitav pilt veel:
Pildi kvaliteet on muidugi hoopis teisest mastist!
Jutt ise on pikem, algust saab lugeda siit: http://forum.automoto.ee/showthread.php ... ht=Maybach
Andrejs Rode tõi mulle repro tema käes olevast foto koopiast. Tema väidab, et tegemist on Eestis ära põlenud Maybachiga. Minule tundub, et sama masinaga, millest kirjutas Hobiklubi numbris Rene Levoll. Koguni inimesed autos tunduvad samad. Võibolla et samal korral pildistatudki.
Aga mis auto siis see on:
http://www.maybach-uk.com/about_classics_1939_a.php
Kas Eestis oli kaks Spohni kerega SW38-t? Või on tegemist sama autoga?
Kas autos istujate, juhi, isikut oskab keegi tuvastada?
Viimati muutis Autorestauraator, 17 Juuli K, 2013 10:20, muudetud 1 kord kokku.
-
Autorestauraator
- VVK liige
- Postitusi: 3026
- Liitunud: 01 Märts L, 2008 00:00
- Asukoht: Tallinn, Merivälja
- Kontakt:
Ise küsin, ise vastan:
Auto on päris kindlati Eesti auto. Roolis on Aleks Reiman. Ilmselt oli tema ka auto omanik. Kuskil 70-ndatel tegi auto päris tõsise avarii, ilmselt "pommis peaga".... Ka pildid kortsu aetud mainast tulid tänase päeva jooksul.
Huvitav seik on auto põlemine kuskil Järvel, garaazhis. Sellest räägivad nii V. Kirss, A. Rode, Val. Koldre ja olen seda mujaltki kuulnud. Keegi loetletutest ise põlenud autot näinud ei ole. Koldre ütleb küll, et tema hea sõber nägi ja ta usub, et see nii oli...
Nüüd see jutt: http://www.maybach-uk.com/about_classics_1939_a.php
Vaba tõlge:
Maybach SW 38 rodster, 1939
See punane Maybach rodster viidi 1945. aastal endisesse Nõukogude Liitu. Eesti autoentusiastidel õnnestus auto taas sõidukorda seada, hoolimata tõsiasjast, et nende käsutuses olid vaid kõige elementaarsemad ressursid. 1970ndate lõpus sai SW 38 Tallinna lähedal kahjustada. Pärast taasühinemist /Euroopaga ehk Eesti vabanemist/ avastasid auto Maybachi entusiastid ja tõid selle tagasi Saksamaale, kus neil õnnestus auto pärast aastaid kestnud restaureerimistöid viia tagasi originaalseisukorda."
Pilte mina sellelt lehelt ei leidnud, need punased on ennam ikka foto järgi tehtud joonistused.
Kust selline jutt, et Eesti auto? Kas võib olla tegu pluffiga? Mis oleks sellise pluffi mõte? Minule tundub, et see jutt vastab põhilises tõele: auto on Eestist pärit!
Kas Eestis võis siis olla kaks Spohni kerega SW38-t? Seda ei usu küll ükski mees, kellega asjast rääkinud olen. Koldre ütleb, et ei saa olla võimalik, et tema seda ei oleks teadnud! Ja ma usun seda juttu.
Siis peab olema tegu sama masinaga....
Mind on kogu selle loo juures häirinud üks detail: autost pole säilinud teadaolevalt mitte midagi (peale juttude!). Kuidas saab olla võimalik, et auto põleb ära? Raam ja sillad ja veljed ja mootoriplokk ja isegi plekk-kere? No ei põle! Olen neid põlenud autosid ennegi näinud, need ei põle! Ka Koldre hakkas sellest seigast kinni, kui temale oma kahtlusest rääkisin. Ta ütleb, et jutud lõppesid kiiresti, kui hakkas küsima jäänustest. Siis oli kiire vastus, et midagi ei säilinud!
Mina ja Valentin Koldre kaldume arvama, et auto toimetati Nõukogude võimule vaatamata Saksamaale. Millal täpselt? Kas siis, kui Eesti oli juba vaba, või enne, ei oska öelda. Koldre väidab, et NL ajal oli ka auto läände toimetamine võimalik. Näitena toob Moskva MB 770, Grosseri.
Auto on päris kindlati Eesti auto. Roolis on Aleks Reiman. Ilmselt oli tema ka auto omanik. Kuskil 70-ndatel tegi auto päris tõsise avarii, ilmselt "pommis peaga".... Ka pildid kortsu aetud mainast tulid tänase päeva jooksul.
Huvitav seik on auto põlemine kuskil Järvel, garaazhis. Sellest räägivad nii V. Kirss, A. Rode, Val. Koldre ja olen seda mujaltki kuulnud. Keegi loetletutest ise põlenud autot näinud ei ole. Koldre ütleb küll, et tema hea sõber nägi ja ta usub, et see nii oli...
Nüüd see jutt: http://www.maybach-uk.com/about_classics_1939_a.php
Vaba tõlge:
Maybach SW 38 rodster, 1939
See punane Maybach rodster viidi 1945. aastal endisesse Nõukogude Liitu. Eesti autoentusiastidel õnnestus auto taas sõidukorda seada, hoolimata tõsiasjast, et nende käsutuses olid vaid kõige elementaarsemad ressursid. 1970ndate lõpus sai SW 38 Tallinna lähedal kahjustada. Pärast taasühinemist /Euroopaga ehk Eesti vabanemist/ avastasid auto Maybachi entusiastid ja tõid selle tagasi Saksamaale, kus neil õnnestus auto pärast aastaid kestnud restaureerimistöid viia tagasi originaalseisukorda."
Pilte mina sellelt lehelt ei leidnud, need punased on ennam ikka foto järgi tehtud joonistused.
Kust selline jutt, et Eesti auto? Kas võib olla tegu pluffiga? Mis oleks sellise pluffi mõte? Minule tundub, et see jutt vastab põhilises tõele: auto on Eestist pärit!
Kas Eestis võis siis olla kaks Spohni kerega SW38-t? Seda ei usu küll ükski mees, kellega asjast rääkinud olen. Koldre ütleb, et ei saa olla võimalik, et tema seda ei oleks teadnud! Ja ma usun seda juttu.
Siis peab olema tegu sama masinaga....
Mind on kogu selle loo juures häirinud üks detail: autost pole säilinud teadaolevalt mitte midagi (peale juttude!). Kuidas saab olla võimalik, et auto põleb ära? Raam ja sillad ja veljed ja mootoriplokk ja isegi plekk-kere? No ei põle! Olen neid põlenud autosid ennegi näinud, need ei põle! Ka Koldre hakkas sellest seigast kinni, kui temale oma kahtlusest rääkisin. Ta ütleb, et jutud lõppesid kiiresti, kui hakkas küsima jäänustest. Siis oli kiire vastus, et midagi ei säilinud!
Mina ja Valentin Koldre kaldume arvama, et auto toimetati Nõukogude võimule vaatamata Saksamaale. Millal täpselt? Kas siis, kui Eesti oli juba vaba, või enne, ei oska öelda. Koldre väidab, et NL ajal oli ka auto läände toimetamine võimalik. Näitena toob Moskva MB 770, Grosseri.