Kõigepealt vabandus, et nii pikalt aega võttis!
Ega väga head pildimaterjali selle ukse kattepleki valtsimise kohta ei olegi. Võibolla on see tingitud osaliselt ka sellest, et ei ole tahtnud seda "vale valtsi" tehnikat nii väga propageerida.
Jutt tuleb siis sellise valtsi tegemisest:
Ehk teisisõnu: kui ukse katteplekk on maha võetud, ukse raam ja katteplekk eraldi remonditud ja kui nüüd on vaja katteplekk uuesti peale valtsida, kuidas seda siis teha?
Vast kõige "õigem" oleks valtsida nii, nagu tehaseski valtsitakse: katteplekil keeratakse enne servad õige koha pealt 90 kraadi all ära, pannakse raam ja katteplekk kokku ja alasi ja vasaraga valtsid serva kokku. Et plekid omavahel liialt liikuma ei hakkaks, keevitatakse mõnest kohast plekid kokku. Mina olen tavaliselt kattepleki sisse mõned augud puurinud ja keevitanud läbi selle augu. Siis ei jää pärast keevituse koht näha.
Kõik oleks ju kena, aga selle serva ärakeeramine peab olema väga täpselt tehtud! Kui serv on natuke vale koha peale tehtud, siis uks tuleb kas väiksem, või suurem, kui vaja. Ja nüüd selle ukse mõõtu ajamine on päris keeruline. Esimesed uksed remontisin just selliselt ja pean tunnistama, jama oli palju.
Kuidas ust mõõtu saada? Kui uks tuli liiga väike, võib serva pinnida, plekk läheb õhemaks ja laiemaks. Kui aga sellest ei piisa, saab serva keevitusega laiemaks “kasvatada”.
Keerulisem on siis, kui uks tuli suurem. Siis saab ka serva tagasi pinnida. Plekk kipub küll kummi minema, aga kuidagi ikka saab. Tihti on kiusatus serva maha käiata. Olen seda ka teinud, aga siis võib väga kergelt õhukese pleki läbi lõigata. Serv läheb lahti! Servalt paistab kolm eraldi plekki (katteplekk, ukse raam ja sisevaltsi serv). Ega sellisel juhul muud üle ei jää, kui tuleb serv kinni keevitada!
Just selle keevitamise juures tekkis mõte, et miks siis üldse ponnistada selle asjaga? Võiks ju kohe algselt teha raami ja kattepleki õigesse mõõtu, panna nad omavahel väikeste kruvide/mutritega kokku. Panna uks ette, käiata vahed õigeks ja alles siis lõigata sissepoole valtsiplekki imiteeriv kolmas plekk. Tavaliselt on selle laius umbes 10 millimeetrit ja keevitada need kolm plekki serva pealt kokku.
Keevitan avaliselt küllalt suure vooluga. Siis tuleb keevise sügavus kuskil umbes 3 mm ja ma saan seda rahulikult lamellkettaga töödelda vajalikku mõõtu. Pole karta, et "läbi lõikan".
Selgituseks ütlen, et tavaliselt teen ukseaugu enne valmis, ukse mõõtu viimise jätan viimaseks. Minule tundub, et nii on lihtsam ja tulemus tuleb ilusam. Asi on ju selles, et restaureeritud autol vaatab iga vähegi asja tundev inimene uksevahesid: kui täpselt uksed on ette pandud. Tavaline pilt on see, et uksevahed ei ole ühtlased. Kuskilt on laiem, kuskilt kitsam. Vaatasin kevadel näitusele välja pandud valget Jaguari: kuskilt oli uksevahe nii suur, et sõrm mahub vahele, alt läksid uksed juba kokku, värvgi oli maas.
Et sellist olukorda vältida, teen ukseaugu valmis, panen ukse raami hingedele ja luku külge. Sätin ukse õigesse asendisse (ukse kiivsust on siis lihtne muuta). Siis panen peale kattepleki, kinnitan väikeste poltidega. Ukseraami ja kattepleki teen niipalju suurema, et ukse ja ukseaugu vahe jääks umbes 2 … 3 millimeetrit. Siis tõmban omavalmistatud kriipsutõmbajaga ukse katteplekile joone, mis on ukseavast umbes 6 mm seespool. Kui tahan, et uksevahe jääks pärast umbes neljamillimeetrine, pean selle algul suurema tegema, värvimisel muutub see väiksemaks. Siis lõikan lamellkettaga ukse mööda seda joont mõõtu. Kontrollin veel üle, kas vahe on igalt poolt ühesugune, kui ei ole, saab parandada.
Nüüd võtan ukse eest ära, laua peale ja valmistan sissepoole 10 millimeetrise valevaltsi serva. Kinnitan selle tangidega õigele kohale ja keevitan servalt kolm plekki kokku. Nagu öeldud, päris suure vooluga. Siis käian lamellkettaga serva õigesse kujusse. Kui kattepleki kinnituspoldid välja võtan, siis läbi nende aukude keevitan raami ja kattepleki omavahel kokku.